Ghana pealinnas Accras, vahetult enne Togosse jõudmist vahetus osa meeskonnast. Nagu juba enne ekspeditsiooni algust plaanitud, lahkusid mõned meeskonnaliikmed missioonilt ja sõitsid tagasi koju.
See oli emotsionaalne aeg nii vanale kui ka uuele meeskonnale. Vana meeskond pöördus koju tagasi rohkete unustamatute mälestustega unikaalsest kogemusest, samas kui uue meeskonna liikmed tundsid hirmu, kas nad suudavad samaväärselt toime tulla nagu nende kolleegid. Koju jõudnud kasutavad selle nostalgilise tunde kirjeldamiseks humoorikat väljendit „mal d’Overland”, mitte traditsioonilist „mal d’Afrique”.
Meeskonna vahetus oli vajalik, sest seda tüüpi ekspeditsiooniga kaasnevad suur stress ja riskid.
Peamisi probleeme ekspeditsioonil on sõit läbi riikide, kus puudub poliitiline stabiilsus, läbi territooriumide, mis paistavad silma vähese elujõulisuse või lausa selle puudumise poolest, ja läbi piirkondade, kus relvastatud konfliktid on jätnud sõjajälgi, näiteks miinide kujul.
Teine oht, veelgi ähvardavam ja samal ajal nähtamatu, on nakkushaigused. Nende ennetamine on kohustuslik. Kogu meeskond läbis range vaktsineerimisprogrammi, kindlustamaks end malaaria, kollapalaviku ja tüüfuse vastu, sest just need haigused levivad jõuliselt Aafrika mandril.
Kuna ekspeditsiooni meeskond pidi olema nii vaimselt kui ka füüsiliselt valmis igaks katsumuseks, mis võib neile selle reisi jooksul ette tulla, olid ka Iveco veokid saanud põhjaliku ettevalmistuse, mis tagaks nende universaalsuse ning võimaldaks läbida ka kõige keerukamad ja olulisemad maastikuetapid selles ekspeditsioonis.
Tänu veokite esmaklassilistele omadustele ja põhjalikule lisaettevalmistusele suutis Overland 12 karavan kinni pidada rangest ajagraafikust ja täita kõik eesmärgid.
